SEB 32. Tartu Jooksumaraton

Nii pean ruttu oma Tartu jooksumaratoni kokkuvõtte ära tegema, enne kui esimene emotsioon üle läheb.
Kahtlesin üsna pikalt, kas üldse osalema minna. Paar nädalat tagasi viimasel soodusregistreerimise päeval otsustasin siiski ürituse kasuks. Varasemalt olen käinud ainult SEB sügisjooksudel 10 km jooksmas. Kuigi plaanisin juba varasemalt sel aastal veidi aktiivsem jooksja olla, oli mõte võistlustele minna siiski pigem suve teises pooles ja sügisel. Juba talvel mõtlesin, et SEB sügisjooksul võiks sel aastal poolmaratoni proovida. Ilusate ilmade tulekuga aga avastasin, et jooksmine on ikka päris mõnus ja miks mitte end varem proovile panna. Jooksmas käin siis kui tuju tuleb ja mingit kindlat plaani-eesmärke taga ei aja. 
Pühapäevaks sai siis planeeritud 10 km ja laupäeval 4.3 km heateo jooks. Pärast laupäeva hakkas Kärt meelitama mind hoopis 23.3 km jooksma. Siim võttis ka sõnasabast kinni ja ise ei saanud ka enam mõtet peast – soov ennast proovile panna oli suur. Mõeldud-tehtud – läksime Lõunakeskusesse ja registreerisin end ümber. Natuke oli imelik tunne, sest mul polnud üldse mingit närvi ega kartust. Mõtlesin, et äkki suhtun sellesse liiga kergekäeliselt. Varasemalt on mu pikim jooks olnud ca 11-12 km. 
Kaua oodata polnud vaja. Pühapäeva hommikul oli kell 8 äratus, kaerahelbepuder ja võileib kõhtu ning minek juba Otepää poole. Alguses kohale jõudes tundusid küll kõik teised väga sportlaste moodi. Ilm oli üsna tuuline ja jahe ning kahtlesin tükk aega, kas minna lühikeste või pikkade riietega. Lõpuks otsustasin siiski pikkade kasuks, mis oli kindlasti õige otsus, sest vastasel korral oleks külm hakanud. Pool tundi enne lõppu sõin veel müslibatooni, paar ringi soojendust ja oligi aeg stardikoridori minna. Leidsin Kärdi ka üles ja saime samast kohas alustada. 
Viimane hetk enne starti
Naljakas on mõelda, aga mul polnud üldse mingit närvi, vaid pigem selline põnevus sees. Kuna ma polnud kunagi nii pikka maad jooksnud, ei olnud ma päris kindel, missugust tempot valida. Ise treenides olen tavaliselt 10 km jooksnud ca 5:20 minutiga km, eelmise aastal SEB-il oli tavaliselt km aeg alla 5 minuti. Plaanisin, et jooksen alguses umbes 6 min/km ja vaatan, kuidas edasi läheb. Pärast esimesi kilomeetreid oli keskmine tempo aga ca 5.20 min/km. Kartsin küll, et äkki see on liiga kiire, kuid samas tundus täpselt sobiv ning enesetunne oli hea. Õnneks sisetunne mind alt ei vedanud ning kuni võistluse lõpuni jooksingi umbes selle tempoga. Viimased kilomeetrid olid kõige kiiremad, kus oli aeg alla 5 minuti.
Umbes esimesed 4 km olid asfaldil. Edasi pehmel pinnasel ja kruusateel. Rada oli väga mõnus ja hea oli metsavahel ning üle põldude joosta. Vahepeal ootasin, et millal nüüd tuleb see aeg, et oleks hõredam inimeste poolest, aga lõpuks väga sellist kohta ei tulnudki. Teatud inimesed ümberringi olid juba üsna tuttavad, ühe mehega jooksime kõrvuti ca 8 km. Vahepeal oli mul lausa tunne nagu ta jälitaks mind, sest täpselt samal ajal möödusime teistest. Pärast viimast teeninduspunkti siiski kaotasin ta silmist. Ma ei hakka siin igat kilomeetrit üksikult analüüsima, sest sellist rasket ja väsimuse momenti ei tulnudki. Kilomeetrid muudkui möödusid, teeninduspunktid tundusid ka nii lähestikku olevat. TP-s võtsin paar lonksu vett ja lõpu poole ka paar viilu hapukurki ja rosinaid. Kui 10 km oli jäänud lõpuni, sõin ka oma High5 marjageeli. Soovitatakse küll mitte neid esimest korda võistlustel proovida. Õnneks mulle sobis see geel, maitses hästi ja andis energiat lõpuni välja. Ainuke nii öelda äpardus oli umbes 15 km juures, kui ma komistasin kivi taha ja käisin täitsa käpuli. Enne kui arugi sain, tõmbasid kaks meest mind selja tagant püsti ja jätkasin samal sammul. Käsi oli küll natuke verine ja hiljem avastasin, et ka põlved ja reied. Õnneks midagi hullemat ei olnud ning edasist jooksmist ei takistanud.
Viimase kahe kilomeetri juures tundsin, et reie kakspealihas ja tagumik hakkavad väsima. Samas oli jäänud veel nii vähe, et see väga ei seganud. Ostsin nädal tagasi endale kompressioonsäärised ja minu puhul need küll aitasid, sest tavaliselt väsivad mul just sääred kõige esimesena. Seekord aga ei andnud need endast kordagi märku. Finiš oli eriti mõnus ja tehtud see jooks saigi! Aeg oli 2:06 ja olin enam kui rahul. Kuna pulsikell kinni panna tuli meelde alles tund pärast lõpetamist, ei saanud sealt keskmist pulssi teada. Ise jälgides oli see vahemikus 150-160. Kõige kõrgem oli 168 viimase tõusu juures. Täna olid lihased veidi kanged, aga ei midagi hullu. Masseerisin lihashoolduses kõik lahti ilusti. Pigem teevad valu kukkumise tagajärjel tekkinud sinikad ja haavad
Aitäh Kärdile ja Siimule, kes mind ikka õhutasid minema! Ainus mõte on, et millal uuesti teeme?! 🙂



Tulemused:
Aeg: 02:06:25
Koht: 1082
Naiste koht: 129
Vanuseklassi (N21) koht: 63
Finiš
Õnnelikud lõpetajad

6 thoughts on “SEB 32. Tartu Jooksumaraton

  1. Ilma jooksutreeninguteta on ikka uskumatult suurepärane aeg! Minu küsimus on aga, kust Sa leidsid endale telefoni hoidiku, mis püsib hästi ega sega?

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s