Auhinnatseremoonia – Liebster Award



Nagu paljud on kindlasti märganud jagatakse hetkel blogijate sead “auhindu”. Ka mina sain eelmine nädala selle osaliseks, kui Elari mind oma postituses ära märkis. Põhimõte on lihtne – tuleb vastata viiele sulle esitatud küsimusele ning valida välja järgmine blogi, kes sind inspireerib ning esitada talle omakorda küsimused. Eesmärgiks tunnustada teisi toredaid blogijaid. 

Aega võttis, aga lõpuks vastasin siiski mulle esitatud küsimustele ära ja siit nad tulevad.

Kui Sul oleks võimalus EV põhiseadusest muuta vaid üks enda poolt väljavalitud seadus, sätestatud lõik, siis mis see oleks ning miks Sa seda muudaksid?

Mõtlesin selle küsimuse üle pikalt ning lõpuks jõudsin otsusele, et hetkel ei muudaks ma põhiseaduses midagi. Eesti Vabariigi põhiseadus on üsna üldine, sätestades vaid kõige fundamentaalsemad põhimõtted, ning sisaldab vähe detailde. Seda on tehtud teadlikult, et poleks soovi ega vajadust põhiseadust pidevalt muuta, sest kogu protsess on üsna keeruline. Tähtsam on minu arvates, et nii Eesti elanikud kui ka poliitikud rohkem järgiksid antud printsiipe, sest need on tegelikult kogu meie ühiskonna ja toimimise aluseks. Sageli see unustatakse ja lähtutakse pigem mingitest muudest huvidest. 
Seaduste muudatustest veel rääkides, siis minu arvates oleks kõige olulisem lõpuks haldusreform läbi viia ja seeläbi korrastada kogu kohaliku omavalitsuse toimimise süsteem. See, mida praegu tehakse, on ikka mitmes mõttes ebaefektiivne. Kuna ja kas see juhtub…ei tea?!

Kas Sa oled pigem kuulaja või rääkija? Miks?
Ma ilmselt olen pigem kuulaja. Paljude kohtade pealt olen üsna kinnine inimene ja oma tegelikke emotsioone ei näita sageli välja…jääkuninganna ütles mulle kord üks sõbranna. Tegelikult oleneb see ilmselt olukorrast ja inimestest. Ma kindlasti ei ole inimene, kes läheb võõrastele suure suuga enda asju kurtma ja nõu küsima. Pigem üritan ise hakkama saada.


Ka Sa oled pigem enne-teen-siis-räägin või enne-räägin-siis-teen inimene?
Kindlasti enne-räägin-siis teen. Mulle ei meeldi väga palju ette asjadest rääkida, sest siis tekivad inimestel mingid arvamused/ootused ja kui seda ei peakski pärast juhtuma, ollakse pettunud või arvamusel, et räägin “suu soojaks”. Näiteks kui hakkasin planeerima Austraaliasse minekut, rääkisin sellest sõpradele alles siis kui viisa oli juba käes. Mõnes mõttes oli see nende suhtes natuke julm, sest tuli üsna ootamatult. 
Tihti ma ka võib-olla ei julge asju kõva häälega välja öelda, mõeldes, et mida teised arvavad. Näiteks ülikoolis tihti kohas, kus peab arvamust avaldama on justkui kartus, et äkki ütlen valesti. Tegelikult on see üsna nõme harjumus/omadus ja üritan sellest vaikselt üle saada.

Kui Sa  tead, et keegi kuulus (Eestis või välismaal) vastab 100% ühele Sinu esitatud küsimusele, siis kes oleks see inimene, kellelt Sa küsimuse küsiksid ja milline oleks see küsimus?
See on küll nüüd VÄGA raske küsimus, sest mul pole kunagi olnud suurt ühte iidolit või kuulsust. Pigem on nendeks nii öelda tavainimesed, kelle elu ja tegemisi olen kõrvalt näinud ning, kes on motiveerivad. Aga kuulsus ja küsimus… Kui oleks võimalus, siis küsiksin, et mis juhtus Malaisia lennukiga ja kuhu see kadus? Kuna olen üsna palju pikki sõite lennukitega teinud, on ikka täielik müsteerium, kuhu sai üks lennuk lihtsalt täiesti musta auku kaduda. Kellelt seda küsida? Kui sellele vastust teataks, oleks juhtum ilmselt juba lahenduse leidnud.

Kohtud võluriga ja ta teeb sulle ettepaneku: “Ma annan sulle igavese elu või lõpmatult palju raha. Vali neist üks.” Mida vastaksin Sina võlurile? Mida Sa valiksid ning miks?
Kui peaksin valima igavese elu või lõpmatu raha vahel, siis valiksin ilmselt viimase variandi. Põhjus pole mitte see, et ma arvaks, et ainult raha ja rikkus teevad õnnelikuks, aga igavene elu tundub pigem karistus kui kingitus. Näha kõiki oma lähedasi lahkumas oleks väga kurnav. Samuti muutub maailm ja ühiskond pidevalt ning väga raske oleks pideva progressiga kaasas käia. Lõpuks oleks ilmselt tulemuseks üksindus ja tüdimus kõigest. Rahaga saaksin kindlasti midagi rohkemat ära teha nii oma lähedaste kui teiste inimeste jaoks. Kuigi kõik alati rõhutavad, et raha ei tee õnnelikuks, siis usun, et ka ilma rahata ei saa olla täiesti õnnelik. Ühesõnaga ma vastaksin võlurile, et tahan raha.

Nii ja nüüd on aeg, kui pean välja valima selle õnneliku, kes saab minu küsimustele vastata. Mõtlesin tükk aega ja otsustasin selle anda Paulale. Tema blogi olen juba mõnda aega jälginud ja ta on hea näide sellest, kuidas ka kodus treenides saab end heasse vormi viia. Ise ma alati mõtlen, et mina vist küll ei suudaks kodus trenni teha – raske oleks maksimumini pingutada ja end motiveerida.

Küsimused sulle on järgnevad:

1. Kui sul oleks valida, et sünnid mõne teise rahvusena teises riigis, siis kus ja miks?
2. Missugune on sinu nägemus enda ideaalsest päevast?
3. Kas tervisliku eluviisiga on sinu jaoks kaasnenud ka mõned negatiivsed muutused/kogenud negatiivset suhtumist?
4. Millist spordiala tahaksid tulevikus kindlasti proovida?
5. Mida sa väärtustad Eestis elamise juures kõige rohkem?


One thought on “Auhinnatseremoonia – Liebster Award

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s