Muutuste lävel

Täna ei hakka ma kirjutama kokkuvõtet oma trenninädalast. Kuigi trenni said tehtud juba üsna korralikult, koostan ma endale praegu uut kava ja senikaua ei hakka tehtud asju analüüsima. Pärast trennist ja muust maailmast natuke eemal olemist sain võimaluse asju natuke läbi mõelda, et kui palju ja mida ma teha tahan.
Eile oli iseenesest natuke teistsugune päev – üks aastaring tiksus jälle täis ja kahekümnele liikus taha kolm. Päeval olin koolitusel ja õhtul tähistasime pereringis isa juures. Laupäeval käisid juba lapsepõlvest parimad sõbrannad külas ja tegime väikse sushi õhtu. Ühesõnaga üsna rahulikult tuli uus aasta, aga ega rohkem polnudki vaja. 
Iseenesest on ju 23 veel üsna noor, samas juba aeg, kus peaks hakkama rohkem tuleviku peale mõtlema ning oma iseseisvat elu rohkem kindlustama. Minu jaoks on see aga vanus, kus ma olen jõudnud lõpuks täielikku ummikseisu. Ma ei tea enam, mis suunas edasi minna, aga samas tean, et mingi muutus peab tulema ja samas taktis enam edasi minna lihtsalt ei saa. Õpin praegu ülikoolis riigiteaduseid kolmandal kursusel ja kevadel on plaanis lõpetada. Kõikide (nii perekonna kui ka ühiskonna) poolt on surve, et loogiline jätk on ju magister – kuhu sa ikka oma bakalaureuse kraadiga minema hakkad? Tõsi ta on – ega ma ei tunne, et oleksin nüüd omanud selliseid teadmisi, millega võiks kohe kuskile tööturule hüpata. Samas eriti viimasel ajal olen aru saanud, et ma lihtsalt ei saa selle erialaga enam jätkata, sest…mind lihtsalt ei huvita see. Pidin ma seda siis nüüd avastama – kolmanda aasta lõpus! Tegelikult ei avastanud ma seda nüüd, vaid kui tagasi vaadata pole ma kunagi asja suure nii öelda “kirega” suhtunud. Ühiskonnas toimuv ja poliitika on mind küll alati huvitavad, aga kas just nii süvendatult?! Kui ma vaatan mõnda teist inimest, kes on tõeliselt pühendunud – käib erinevatel seminaridel, konverentsidel, tahavad asja kohta veel omast vabast ajast lugeda. Mina seevastu teen täpselt nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik – kui ma peaksin enda ühe hea omaduse nimetama, siis on see oskus asjadest ilusti läbi saada. Ma ei mõtle, et kuidagi minimaalsete tulemustega läbi lohistada, vaid selle nimi on kohusetunne, mis mind lihtsalt tagant utsitab pidevalt. Oleksin võinud ju ka ennast pidevalt lisaks täiendada, sest võimalusi ju oli ja tegelikult ma pole mõni passiivne inimene, kes midagi teha ei viitsiks. Aga ma ei teinud seda ja põhjus on lihtne – see ei huvita mind süvendatult. 
Küsimus on, et miks ma üldse siis läksin riigiteadusi õppima? Gümnaasiumi lõpus ei tea paljud, mida nad teha tahavad ja mina olin üks nendest. Kuna ajalugu ja ühiskond tundus põnev teema, saigi riigiteadused minu valikuks. Ühiskonna eksami ja kirjandi 94 punkti andsid hea põhja ka sisse saada ning akadeemiline test ei läinud ka kõige halvemini. Teine variant, mida ma tegelikult mõtlesin, oli füsioteraapia, aga ma ei viitsinud reaal- ega loodusainete eksameid teha – loll, noh! Sain küll oma ajaloos 98 punkti, aga kuhu ma sellega läksin…mitte kuhugi! Ma ju mainisin, et oskan asjadest hästi läbi saada. Pärast esimest kursust olin aasta aega akadeemilisel puhkusel ning seiklesime Austraalias, mis oli igas mõttes hea kogemus. Tagasi tulles isegi tahtsin jälle ülikooli minna, sest aasta aega polnud aju korralikult rakendust saanud. Oleks olnud ju hea võimalus eriala vahetada, aga läksin ikka mugavamat teed. Üks aasta oli juba tehtud ka ja enne Austraaliasse minekut kõik panid justkui minu elu juba paika, et nüüd jätan kindlalt kooli pooleli ja mida kõike veel. See andis omakorda lisamotivatsiooni mulle, et kindlasti tulen tagasi ja lõpetan ära. Paberi peal tunduvad kõik ained isegi huvitavad, aga loengus kohal olles ja teadusartikleid lugedes tuleb mul enamus ajast tunne, et tõesti MIKS ma seda teen?! Ma ei arvagi, et kõik asjad peavad alati huvitavad olema ja kindlasti on igal erialal palju nii öelda mõttetuid asju, mida me tegelikult ei vaja ning ununevad peagi. Aga kui see tunne on konstantne, siis peab ju midagi valesti olema. 
Kindlasti olen saanud ka selle kolme aasta jooksul palju lisateadmisi ning eelkõige arendanud kriitilist mõtlemist. Nüüd kui on jälle otsuste tegemise aeg, tunnen, et poleks õige minna taaskord nii öelda “mugavamat” rada. Viimasel ajal olen pidevalt väga rahulolematu ja seda tunnevad ka teised inimesed minu kõrval. Midagi peab muutuma ja võib-olla tegema riskantsemaid otsuseid. Kas on mõtet midagi teha lihtsalt tegemise pärast või sellepärast, et teised seda sinust eeldavad, kui ise oled lõpuks õnnetu?! Mul on väga toetav perekond, kes on mind alati igas olukorras nii materiaalselt kui emotsionaalselt aidanud, siiski üritavad ka nemad mind praegu raamidesse suruda. Eks ta üks keeruline asi on. Nooruses tehtud valesid valikuid enam muuta ei saa, aga võib-olla pole praegu ka veel liiga hilja. See ei tähenda, et ma üldse magistrisse minna ei taha kunagi ja olen leidnud isegi ühe potentsiaalse eriala (mis ei ole nii otseselt seoses riigiteadustega). Siiski ei tahaks ma enam teha ühtegi siduvat otsust, kui ma selles 90% kindel ei ole.
Igaljuhul olen nüüd üsna kindel, et uus eluaasta on muudatuste aasta ja keegi teine neid minu eest teha ei saa. Vahel võib-olla peab võtma rohkem riske, sest kunagi ei tea, kuhu elu võib viia. Sai natuke pikk ja segane jutt, aga just selline emotsioonide/mõtete virr-varr on mu peas juba pikemat aega võimust võtnud. Varsti kirjutan pikemalt ka koolitusest, mida paljud küsinud on. Kuna isegi tavalise postituse koostamine võtab üsna kaua aega, olen ennast üritanud sellest natuke eemal hoida, sest kooliasjad vajavad tegemist. Praegu on prioriteet nr 1 siiski see kevad lõpetada (pean seda endale ka rohkem meelde tulemata!).

4 thoughts on “Muutuste lävel

  1. Lugesin nagu iseenda teksti paar aastat tagasi! Kuula nüüd targemat ja kogenumat (iroonia), et kui sa ei taha, siis pole mötet end sundida! Ma öppisin samal sundimisel majandust aasta-poolteist kui löpuks aru sain, et no üldse ei istu. Et sellest aru saada pidin ma paarist eksamist mitu korda läbi kukkuma ja aega raiskama, rääkimata nendes pisarate ämbritest:) Kui löpuks julgesin muudatuse teha, on köik miskipärast palju huvitavam:) Kui sa kuskil südamepöhjas tead, mida tegelikult teha tahad, siis vöta suund selle poole; kui ei tea veel, siis vöta lihtsalt aega endale see suund leida. Et end niisama suruda, pole mötet (ega kerge).

    Meeldib

  2. Oma kogemuste põhjal soovitan ka, tee ja õpi seda, mis sind päriselt huvitab ja mida kirega teed! Mul sama kohusetunne ja püüd vanemate meelejärgi olla, aga sina ise elad oma elu ja tee seda nii nagu sina tahad ja nii, et oled ise kõige õnnelikum 🙂 Hetkel sul lõpuni veel nii vähe jäänud, mina soovitan lõpeta see eriala kindlasti ära ja edasi õpi või tee seda, mis meeldib. Ja ausalt sa oled veel nii noor, et aega õppida ja tööd teha terve elu :))

    Meeldib

  3. Hehe, sattusin täna su vana blogipostitust lugema ja pean ka tunnistama, et minu teekond on sarnane olnud. Kuna olin lapsepõlves viieline ja keskkool sai eeskujult lõpetatud, ootasid kõik, et lähen ülikooli, säran ka seal ja minust saab perekonna esimene kõrgharitu.
    Peale keskkooli ei teadnud ma aga, mida täpselt tahan ja jätsin hoopis aasta vahele, tehes tööd ja nautides elu. Sel perioodil uuriti pidevalt, et no mida sa siis õppima plaanid minna järgmine aasta.. tõsisasi oli aga see, et ma ei teadnud endiselt. Tegelikult olid mul pisikesed unistused olemas, aga üht asja ei saanud tervise tõtti teostada ja teine unistus tundus liiga suur ja võimatu. Nii siis valisin hoopis selle ala, kus arvasin end tuge olevat. Õppisin aasta reaalsuunal ja pidin tõdema, et mulle üldse ei meeldinud. Samas tundsin vanemate ja tuttavate survet, et minust saaks keegi.. Lõpuks tegin selle raske otsuse ja jätsin kooli pooleli, lihtsalt ei suutnud ennast sundida, sest teema ei huvitanud mind üldse. Vanemad olid küll toetavad, aga tundsin, et tegelikult olid nad veidi pettunud ja segaduses. Läksin uuesti tööle ja jälle kestis pool aastat periood, mil uuriti, et no kuhu edasi? mis eriala? jne. Ma ei teadnud, ei julenud ikka veel oma suurt unistust järgida ja läksin taas õppima seda, mida teised eeldasid, et õppida võiksin. Järjekordsed poolteist aastat enese sundimist, siis võtsin akadeemilise, kuigi parema meelega oleksin ära tulnud, lihtsalt ei tahtnud vanemaid kurvastada.

    Nüüd lõpuks 4 aastat pärast keskkooli lõpetamist mõistan, et see on minu elu, pole oluline, millisena teised minu tulevikku näevad – nii kaua, kuni ma oma unistusi ei järgi, nii kaua olen õnnetu ja ilmselt ei jõua elus ka eriti kaugele, sest just kirg on see, mis toidab ja edasi viib ning lõpuks ka edu tagab!

    Nüüd olengi kandideerimas kahele erialale, mis mind juba pisikesest peale ahvatlenud on. Konkurents on väga kõva ja ma ei pruugi sissegi saada, aga vähemalt olen ma proovinud ja teen kõik endast oleneva, et tulevikus õnnelik olla ja enda loodud elu elada!

    Nüüd, kui mingi hetk liiga palju teisi kuulama hakkan, võtan R.Byrne raamatu “Hero” (eesti k. “Kangelane”) ja saan enda mõtetele taas kinnitust! 🙂

    Follow your dreams – minu arust on see üks kõige olulisemaid asju elus! Mis sest, et sain sellest alles 20+ aastaselt aru.

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s