Miks ma teen trenni?

Tihti tekib mu sõpradel, kes mind juba kui trennihullu teavad küsimus: “miks ma seda kõike teen?”. Miks ma tunnen, et mu päev pole täisväärtuslik ilma trennita; miks ma mõtlen sellest kogu aeg; miks ma pingutan trennis vere ninast välja (ok-ok asi nii kaugele pole kunagi läinud); miks ma loobun selle nimel vahel teistest asjadest (näiteks õhtul välja minekust); miks ma valin, mida ma söön??? Olgu võib-olla vahel mõtlen isegi vahel, et miks ma seda kõike teen. Ei ole mul ju ootamas suuri võistlusi või vaja langetada oluliselt kaalu. Sõbrad, pere, elukaaslane peavad mind niigi heas vormis olevaks ehk miks mul on vaja ennast nö “piinata ja piirata”. Ainus,  kes on kohati muret tundnud mu kaalu pärast, on isa enne Austraaliasse minekut. Tegi nimelt  enne reisi 10. punktist koosneva tähelepanekute nimekirja, kus üks punkt oli ka “hoia end vormis” ning tuletas seda vahel ka meelde meie Skype vestlustes. Enne koju tulekut olin veidi ärevil, et mis kommentaar mulle lennujaamas tuleb, aga õnneks öeldi, et täitsa okei on. Siiski polnud ma ise üldse rahul, sest kehakaal oli suurem kui kunagi varem ning füüsiline vorm kehv. Eks see kipub tihtipeale nii olema, et välismaale kolides võetakse juurde. Olen seda oma tuttavate/sõprade peal näinud ning tuleb tunnistada, et olin ise ka üks neist. Seal olles lihtsalt pole alati võimalik valida, mida süüa ning ka enamus toiduained on võõrad. Ka keha ja organism peab kohanema uute tingimustega ning igas riigis on toiduainete koostis erinev.  Igaljuhul oli see väga üllatav, et isa nii suurt huvi tundis, sest varem ei olnud ta kunagi mingeid märkusi teinud ning pole ma ka kaaluga kimpus olnud – pigem alati selline õhemat tüüpi.
Tagasi teema juurde minnes, siis mis trenn mulle annab? Esiteks vabaduse mõtetest – mul on väga raske keskenduda ühele asjale. Pidevalt on vaja teha mitut tegevust korraga, samal ajal on peas tuhat mõtet. Vahepeal oli ka magamajäämisega probleeme, sest lihtsalt tuhat asja on peas…Trenn on aga kindlalt üks koht, kus tunnen end justkui vabana. Keskendun kogu oma tähelepanu oma kehale ja pingutusele. Kahtlemata pole ma trennis allaandja tüüp, vaid lihtsalt pean maksimumiga kõik lõpuni tegema. Kui vahel ka on tunne, et tahaks, siis mõtlen, et kuidas ma varem suutsin ja nüüd annan alla. Mõnikord kui on halb tuju või olen kellegi peale pahane, siis pärast trennis käimist on justkui uus olemine ja hingamine. Olen ka oma elukaaslasele öelnud, et kui tahad tülis olles leppimist kiirendada, siis saada mind trenni ja pärast seda on kindlalt suurem võimalus..haha. Sama lugu on ka õppimisega – väga mõnus on pingelise õppimise vahele teha üks väike treening ja pärast selge peaga jätkata.
Teiseks meeldib mulle oma keha vormida. Kui eelmine aasta tõsisemal jälle spordiga tegelema hakkasin, siis ei mõelnud selle peale väga. Eesmärk oli saada “Austraalia” kilod maha. Treenides aga eesmärgid kasvasid ning mida rohkem ma progressi nägin, seda enam tõusis ka motivatsioon. Ma kindlasti pole üks neist naistest, kes lihaseid kardavad, vaid mulle meeldib vormitud keha. Paljudel on arvamus, et nii kui jõusaalis käima hakata, on kohe suur lihasmägi taga. Tegelikkuses see aga nii pole – naistel on lihaseid kasvatada üsna keeruline ning pigem on need toonuses kui suured musklid. Kunagi pole ju vorm justkui täiuslik ning alati on arenguruumi saada veel tugevamaks ja paremaks. See mind kahtlemata motiveerib. Lisaks olen tundud suurt muutust oma enesetundes. Austraalias olles (kus väga tihti sõime rämpstoitu ja füüsiline tegevus oli minimaalne) tundsin end pidevalt väsinuna ning hommikuti ärkamine oli tõeliselt raske. Nüüd on see muutunud – hommikul teen silmad lahti, hüppan üles ja enesetunne on super. Loomulikult on ka raskemaid päevi, aga üldiselt tunnen end kuidagi tugevalt. Samuti on energiat justkui lisaks tulnud. Minu meelest küll trenn pigem annab kui võtab energiat. Ka viimastel kuudel kui praktikal käisin tundsin end pärast tööd vahel täitsa väsinuna. Koju minemise asemel tegin kerge trenni ja 100x parem olla. Sportimisega ongi vist nii, et peab lainele saama ja siis kõik juba sujub. Kõige raskem on esimene lüke, et üldse alustada. Ka mul oli eelmine sügis üsna raske alguses trenni minna – polnud enam seda vana powerit ja võhma, aga esimesed tulemused on nähtavad kiirelt. Ehk sina, kes sa seda praegu loed ja mõtled, kas lähed teed väikse trenni või sööd teleka ees parem kommi, siis vali esimene variant ja ma võin 100% öelda, et homme sa tänad ennast. 
Mul motivatsioonist puudust juba ei ole. Vahel pean end hoopis pidurdama ja meelde tuletama, et keha vajab puhkust ka (nii kurb kui see ka pole). Kõik peab olema tasakaalus. Aga jah..nagu näha siis praegu olen väga trennilainel ja see annab jõudu, et vaikselt hakata tegelema rohkem vaimutööga ehk bakalaureusetööga, milleks vajan palju rohkem sundimist… Olen kindel, et tänu füüsilisele tegevusele suudan parem, õnnelikum ja edukam olla ka teistes tegemistes. Seega vastus küsimusele: miks ma tenn trenni? – sest mulle lihtsalt MEELDIB see kõikide oma valude ja mõnudega!

One thought on “Miks ma teen trenni?

  1. Hei!

    Leidsin täiesti juhuslikult Sinu blogi ning et alustada täiesti algusest – lugesin läbi Sinu Austraalia blogi. Võttis mõned tunnid aga kuna mul endal plaan nüüd oktoobri lõpus minna, tundus igati kasulik lugemine – ja oligi 🙂

    Aga nüüd lugedes seda postitust siis tekkis küsimus, et millega Su isa tegeleb, et Sa teda seostad siin tervisliku toitumise ja vormis hoidmisega? 🙂

    Igaljuhul täna lõpetan selle postitusega aga üsna pea vabal hetkel kavatsen jõuda postitustega Sinu viimaste sissekanneteni!

    Sa oled super tubli 🙂

    HK.

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s