Eesti vs Austraalia spordiklubid

Olen oma elu jooksul olnud üsna mitmete spordiklubide liige. Eestis Arctic Sport (ca 6 aastat), Fitlife (aasta), viimased 2 kuud Myfitness (oman seal pluss paketti, mis tähendab, et mul on võimalik käia kõigis 9 klubis üle Eesti). Samuti Austraalias erinevates klubides: CBD Health Spa, Melville Aquatic Fitness Centre ja Fitness First, mis on üle maailma tuntud. Siin postituses tahangi rääkida treeningkultuuri erinevustest Eestis ja Austraalias. Esiti kindlasti mõtlete, et mis seal siis nii väga teistsugust on…aga pisiasjad on just need, mis hakkavad silma.
Kõige suurem erinevus, mis Austraalia kõikides klubides silma hakkas oli garderoobide kasutamine. Kui Eestis on tavaline, et lähed trenni, vahetad seal riided, pärast duši alla, sauna, siis seal on see pigem ebatavaline. Enamik inimesi tuleb juba trenniriietes, võtab spordikoti endaga saali kaasa ja pärast kõnnib higisena koos oma asjadega minema. Üsna tavaline on, et lähed trennist higiste riietega otse toidupoodi või sõidad bussiga koju. Garderoobid olid tavaliselt üpriski tühjad ja enamik hoidsid seal vaid asju. Rühmatreeningutes käijatel oli siiski kott tavaliselt tunnis kaasas. Melville klubis isegi polnud sellist garderoobi, kus saaks asju hoida. Tundub kummaline? Ma olin ka algul väga üllatunud, aga tuleb tunnistada, et selle süsteemiga harjub…nii äärmustesse ma muidugi kunagi ei langenud, aga vahel tuli ette, et läksime otse poest läbi. Kõige naljakam oli vaadata inimesi, kes ka ujulasse läksid juba trikoo seljas otse autost ja pärast märjana rätik ümber tagasi kõndisid. Järjekorra pärast duširuumides ei pidanud igatahes kunagi muretsema.
Kuigi enamik pesemas ei käi, on tavaliselt nagu spordiklubile kohane olemas kas saun(ad). Esimest korda sauna minnes saime elukaaslasega suure üllatuse osaliseks. Kuna teadsime, et tegemist on segasaunaga, ei hakanud õnneks sinna alasti minema ja võtsime rätikud ümber. Sauna sisse astunud nägime naist, kes istus seal täis trenniriietes (tossud jalas loomulikult). Väga kummaline vaatepilt. Temperatuur pole seal ka muidugi väga kuum – ca 50 kraadi. Hiljem harjusime selliste veidrustega ära. Mõni inimene käis saunas üldse raamatut lugemas. Lisaks külastati aurusauna ka kapuutsida kilekostüümis. Üldjuhul olin aga seal üksi ja nautisin vaikust. Ilma bikiinideta oli sauna minemine KEELATUD. Väga kohatu oleks olnud lihtsalt rätik ümber sisse astuda. Mulle tundus veider ka see, et inimesed (kes ikkagi olid otsustanud riideid vahetada) tegid seda salaja nurgas rätiku all pusserdades  nagu meie rannas, kus pole kabiine. Samuti on tihti ka märgid “telefoni kasutamine garderoobis keelatud”, et sa jumala eest pilti kellestki ei teeks.
Jõusaalid on seal kordades suuremad kui Eestis ja ka rohkem rahvastatud. Kui Eestis võib spordiklubides kohata väga erinevaid inimesi, siis seal on minu meelest enamus heas vormis jõusaalimehed võid fitgirl’id. Väga tavaline on võtta endale personaaltreener, kellega sa iga nädal koos treenid. Siin tuleb sisse üks “aga”. Nimelt kui Eestis saad osta endale personaaltreeningu, kus sulle tehakse treeningplaan/kava, mida järgida, siis Austraalias asi nii lihtne pole. Liitudes klubiga on tihtipeale esimesed eratrennid odavamad (või isegi tasuta) ning vahel ka kohustuslikud, mis on isegi mõnes mõttes ju mõistlik. Võhikuna jõusaalis võid pigem kahju kui kasu saada. Kirjutan siis oma elukaaslase kogemusest – sai soodushinnaga (75$) kolm esimest personaaltreeningut liitumisel. Üks kord kestis pool tundi – treener motiveeris, pani pingutama ehk kõik tore eksju?! Kolmanda tunni lõppedes teatati, et nüüd on nii, et kui tahad jätkata eratreeninguga, siis pead võtma vähemalt iga nädal tunni ja see maksab (50$ kord). Lisaks maksad veel muidugi ka igakuist tasu. Elukaaslane uuris treenerilt siis, et kas ta treeningkava ei saagi, mille peale vastati: “Ei saa, kui tuled, siis ütlen, mida teeme täna!” Tore on ju muidugi käia eratreeningus, aga sisuliselt on see üles ehitatud rahateenimise peale. Sellepärast ongi keskmises klubis ligi 15 personaaltreenerit. Jõusaalis olles võis näha, et paljud kasutavad seda teenust…efektiivne on ta kindlasti, aga…
Rühmatrennide valik on seal üsna üksluine. See tähendab, et üldjuhul on esindatud vaid Les Mills kontseptsioontunnid. Nende valik on muidugi suur…Mingil hetkel aga tüütab ära ainult kindla kavaga programme teha. Selliseid tunde, mille treener saaks ise kokku panna on vähe…kui üldse. Treeneritest ka veel nii palju, siis neid leidub igat sorti – väga tuimasid kuid ka professionaale. Tihtipeale oli aga nii, et just need kõige paremad olid tihedalt seotud Les Millsiga. Seega pidid iga paari nädala tagant käima Uus-Meremaal filmimistel, programmide koostamisel vms. Mu lemmiktreener oli näiteks bodybalance’ga tegelenud juba 18 aastat. Üsna muljetavaldav.
Väga populaarsed on seal bootcamp, mis toimuvad kevadest sügiseni parkides. Tegemist on üsna intensiivse trenniga, mis koosneb kardiost, lihastreeningust. Tavaliselt toimub see väikestes gruppides ja toimub hommikuti 6-7 ajal. Hiljem on juba üsna raske ennast õues liigutada kui väljas on ligi 40 kraadi. 
Kokkuvõttes tahan öelda, et mulle nii väga meeldib Eesti treeningkultuur rohkem…õhkkond on siin üldse teine ja treenerid üldjuhul kõik tasemel.  Mulle meeldis seal vaid see, et inimesed olid trennides emotsionaalsemad ehk julgesid ennast väljendada kui oli raske/äge, nt “kia” karjumine ei olnud probleem ja treener ei pidanud seda välja pigistama. See selleks…Hinnake seda, mis teil siin on ja mõnusat treenimist!

                       

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s